kui ma lapsena televisioonis...

viimane päev PÖFFi pressikeskuses. alags hilinemisega ja sellele järgneva flashbackiga sellest kuidas ma kaks nädalat tagasi juuksuriaja 9.dets ja kella 4'ks kinni panin. nojah. fun. tegelikult väga super, et ma 15 min kalamajast siia jõudsin (:

nüüdseks on üks kohvi hingeall ja olemine kuidagi tunduvalt kompaktsem. pealegi mõjus juuksuris käik pea-aegu nagu oleks dušši alt läbi jõudnud. (kahju ainult, et ma nüüd jälle natuke aega kohutav välja näen :D) pea ainult valutab. vasakust õlast ja käest rääkimata. mingisugune ahv suutis mulle eile miskise hiiglasliku raudtalaga pihta saada. täiesti kogemata siiski, aga sellegipooelst frigin valus on :' tähendab, mida inimesed üldse teevad mingite raudlatidega ja miks on vaja neid millalgi kelle 10 aegu õhtul punktist A punkti B liigutada?

üldse. inimestel on midagi viga viimasel paaril päeval. ärrituvad tõprad kergesti ja kõik kulgeb kuidagi närvilises ja ebastabiilses rütmis. täiesti tühised asjad nõuavad kordades rohkem keskendumist (õigekiri näiteks (:) ja väsitavad rohkem. erinevatele esemetele mis ei ole just kusagil väga kapitaalselt kinni mõjub gravitatsioon täiesti katastroofiliselt (eilse päeva näitel kipuvad asjad muu hulgas ka minu poole tõmbuma, lennult soovitavalt) see olukord võiks stabiliseeruda.

ma tahtsin millestki veel kirjutada aga ma ei mäleta. väga võimalik, et see võis olla näiteks sellest, et salatit on võimalik väga eduakalt karbi kaanega süüa või sellest, et kivikeste vastu aknaklaasi loopimine ei tööta. eriti siis kui käsi ei tööta. aga ma usun, et need ei ole vast kõige olulisemad teemad.

kui ma suudaksin ainult meenutada mida ma täna õhtul tegema pidin...

edit: aga pressikeskuse ees saalis on mingid 4 tüüpi kes on tarzan'i rõivastes mängivad pilli ja laulavad. cool. eriti sehv on üks põlvikute ja pisikeste trummidega.