lume ja luuletuste aeg

vahel on hea niiviisi olla, et keegi ei kuule. relatiivseid tõdesid näkku karjuda suletud suuga.

talvetunne novembris.

täna ei jaksakski, aga lubatud on ja teistmoodi ei oleks aus. ma tean; praegu ei jaksa, ent pärast on ikkagi olnud tore.

mingisugune nostalgia ja kõikehõlmav rahu. ma armastan vististi talve ja tore on teada, et on olemas inimesi kes armastavad mind.

täna on täpselt selline ilm, et tahaks tundide viisi mööda linna kõndida. lihtsalt. niisama. ilma kindla sihita. ilma inimesteta. võibolla ainult koos kellegagi kes teab ilma, et küsiks.

mingil salapärasel põhjusel elan ikka veel eilse öö lummuses. midagi valges lumes tänavalaternates, klaviatuuris mis oli laiali puistatud piki vene tänavat, inimloomaaias ja varases hommikus. ei tea.