düsfunktsionaalsete mõtete tabel.

eile oli kultuurne päev. mingi hetkeni. näituseavamised. Ly Lestbergi oma Jaani Seegi muuseumis ja eesti pealinnade kunstitudengite asi Kullo lastegaleriis. mul on miskipärast olnud tõsine foobia näituseavamiste ees kusagil alates 7'ndast eluaastast. õnneks hakkab see vaikselt taanduma. ma usun, et see oli tingitud kõikidest nendest tädidest, kes alatasa juurde astusid ja hüüatasid: "oi, kas sina oled Kristiina tütar...? juba nii suureks kasvanud. ma ei tundnud sind alguses äragi!" nüüd ei tunne nad mind õnneks enam üldse ära. kui näituseavamised millekski muuks head ei ole (näitust ei näe korralikult niikuinii, sest inimkonsentratsioon ruumis on alati liiga kõrga) siis saab seal enamasti tasuta süüa-juua. (mentalnote: tudengite näituse avamisel olid suurepärased õunad mis olid suhkru ja kaneeliga üle puistatud. lihtne viis midagi maitsvat saada. must not forget).

üldiselt tallinn omab viljandimaa keskmist. konstantselt. selle üle ma vähemasti ei pea virisema (:

inimesed kes pole kaua aega rääkinud tulevad juurde enamasti selleks, et midagi paluda. see kuulub vist muutumatute suuruste lahtrisse. (skaalal 1-100 kusagil 75 kanti..)

mul on tunne nagu ma ei oleks viimased neli päeva maganud.

shoot me now.