btw: ma ei suitseta.

tähendab, te võite kõik täpselt kolm korda arvata kas ma sain tartust tulema planeeritud ajal...
well, vähemasti seekord oli küsimus kõigest tundides ja mitte päevades. edusammud? eriti arvestades, et seekord ei olnud see isegi niivõrd minust sõltuv viivitus, sest uks keerati vägivaldselt lukku ja võti neelati alla. või noh, pea-aegu. aga ma ei saa eitada, et tore oli.

tegelikult oli igati vahva näha tegelast kes väga otsustavalt on maaaluseks hakanud ja pelgab päevavalgust sellisel määral, et tema nägemiseks tuleb seitsme maa ja mere taha reisida ja siis küüntega urust välja kangutada. aga õnnestus näedsa :D huvitav kas kunagi õnnestub veel või oleme üksteisest lootusetult välja kasvanud. ei tea aga siin ei ole ka midagi mida mina muuta saaksin..

see-eest on ühe konkreetse tartu ühika teise korruse köök nüüd palju ilusam koht. ilmselt ka natuke kleepuv selline. ma olen jätkuvalt veendunud, et kirsimoosi või meega kokku saanud pindade kleepuvusomadused ei vähene eriti märkimisväärselt lihtlabast vee ja lapi tehnikat kasutades. ja ma ei olegi eriti pahane, et mind jõuga natuke kauemaks jääma sunniti, sest hästi mõnus oli olla aga sellest ei blogita.

ma jõudsin isegi inimlikul ajal tagasi, et kodustele süüa teha (kõige parem risotto roog mis ma viimase aasta jooksul valmistanud olen) ja see frigin pabeririiul ära sorteerida. ainuke asi mis ei ole absoluutselt normaalne on see, et iga kord kui koju jõuan on mu kott täis mingeid riideid mis ei kuulunud veel hommikul mulle. kui nii edasi läheb siis tuleb tõepoolest teha see suur kuhi keset põrandat ja vaadata mis kellele paremini sobiks. oeh.

ma tahan, et inimesed oleksid õnnelikud. eriti kallid inimesed.