muusikaga täidetud vaikus paneeritud vihma..

kuulan: Apparat- Contradiction

agorafoobia või klaustrofoobia või filofoobia või kõik ühekorraga koos. tore on. vihmad ja asjad on natukene kõige paremad, valgus pärast vihma on veel jupike suurepärasem. eriti päike sügiseselt tumerohelistel lehtedel sinkjashalli taeva taustal (samas vikerkaared jätavad täielikult külmaks) kollased majad ja kõik need asjad millest ma vist pea kõigile tüdimuseni rääkinud olen. ilmselt räägin veel ja veel senikaua kuni te lahkelt mu suu kinni nõelute või viitsimise puudumisel lihtsalt kusagile tillukesse ruumi kinni panete (soovitavalt pehmesse sellisesse) olen lootusetult sõltuvuses ilusatest asjadest. ma ei saa sinna midagi parata ja vististi ei tahagi.

kui ma täna hommikul trammis kodu suunas loksusin mõtlesin ma tervele hulgale asjadele mis olid juba mugavalt teadvuse sügavamaisse soppidesse ära paigutunud. üldsegi peaks trammidega tihemini sõitma. eriti kui sajab. ma mäletan trammide punaseid ja halle istmeid. kui ma olin tilluke siis istusin alati ilmtingimata punasele. enam ei lähe korda. oskus siiralt vaimustuda on kusagile kadunud. kui üldse siis suudan vaimustuda asjust mis kedagi teist ei puuduta ja siis ei ole seda suurt ja õnnelikku avastust kellegiga jagada. vahel saab ja see on hea.

reedel käisin kinos. "9 laulu" sõpruses. palju kirutud skandaalne film mis mingil põhjusel ei šokeerinud ega tülgastanud ega ei avaldanud üldse mingit väga sügavat mõju. seks ja muusika, mõned päris ilusad kaadrid jääväljadest suuremalt jaolt ilma omavahelise seosteta. sellel konkreetsel õhtul sobis minu jaoks(omamoodi kummaliseks võrdlusmaterjaliks) samamoodi nagu ka 1.5 pudelit veini+veel natuke. at least i don't drink alone. kui oleks raha siis tahaks veel kinno minna. sealt pole vist midagi eriti vaadata aga ma tõepoolest tahan näha filme suurelt ekraanilt ja viisaka heliga. lugeda tahaksin ka aga millegipärast ei ole sellist hekte tekkinud... mul on piiramatus koguses vaba aega aga samas ei ole mul mitte kunagi aega asjade tegemiseks. see läheb jälle rubriiki "ruudu ja tema oskamatus elada"

kummaline millise mängleva kergusega inimesed hüppavad paeluvatelt ja olulistelt teemadelt täiesti tühistele. umbes sellistele millest räägiksid kaks võõrast selleks, et vaikust täita.

ma ei oska blogi kirjutada. aga mis sellest. peaks ära lõpetama aga miskine sõltuvus vististi. kui kellegile läheks korda siis võibolla lõpetaks ka. kasvõi kiusu pärast ainult aga kuivõrd ei lähe siis kirjutan edasi.