do you love me. like i love you?

you are someone else
i am still right here

vahetevahel ei tasu igatsused end ära. inimesed on leiutanud endale oma isiklikud päikesesüsteemid. kahjuks olen nende loomise hetkel kusagil eemal olnud ning nüüd on pea võimatu end kasvõi tehiskaaslaseks kaubelda. isolatsioon on hakanud end vaikselt ammendama minu jaoks. tahaksin tagasi inimeste juurde. kusjuures veel selliste hulka kelle seltskonnas ei tekiks siukest lootusetut võõrkeha tunnet(come to think of it neid tegelasi polegi vist kuigi palju) kuidagi väsinud ja tülpinud on olla. plaah. mina&meri&jumal. midagi on vist rahuloluks veel vaja...

võibolla on mu vingus tujus süüdi äärmiselt vist kõige pikem ja silmakirjalikum nädal. iga kandi pealt tülgastav. metsikult tolmune maantee(õpetab vähamasti hindama neid autojuhte kes jalgratturini jõudes pea seisma jäävad ja möödumiseks suunda näitavad); õel postiljon kes sõidab sust mööda ligi 10 korda igal võimalusel sind alla ajada püüdes; äikesetorm, kui koduni on veel 13 km; kaotatud rahakott(kõikvõimalike kaartide sulgemine, keeruliste kombinatsioonide leiutamine kuidas neid kiiremas korras asendada); külapoisi poolt tagastatud rahakott(kaartide ükshaaval taasavamine); fotokas mis lihtsalt töötamast keeldub(nojah. täisautomaatika küll aga tal oli vähemalt viisakas zoom...); perekonnaskandaal teemal külalislahkuse puudumine; Emmi pidev rõhutamine kui hea on aidalakas magada ja kui värske õhk ja puha( perekonnaskandaal teemal närviline õhkond ja selle mõju tervisele (lahkumisähvardused); magamiskohtade jätkuv defitsiit; joogivee kaevu tühjus; sõbralike nägude puudus.... ma'i viitsi rohkem loendada(and oh, ofcourse the feeling that everything i touch falls apart). aga ma arvan, et saate pildi enam väham kätte. ja ometigi ei lahku ma siit ilmselt varem kui enne folki. pealegi: tulevik peaks helgem olema(: ehk. ma loodan.

positiivsetest asjadest oskan ma ju ometigi ka kirjutada. nojah. või vähemasti katsetan. avalikud rannad tõstavad enesehinnangut või lapivad sinna kulunud auke. kooserdasin eila siinkandi kõikse rohkem supelranna kirjeldusele vastavale rannaribale. esmakordselt selle suve sees, peamiselt küll suures sotsialiseerumis soovis (: ja üleeile said esimesed kuivatet lestad söögikõlblikuks ja Mai andis meile kolm suurepärast käsitsi kootud kaltsuvaipa vahetuskaubaks ühe akvarelli vastu (mul on täpne visioon sellest kuidas aida alumine ruum hakkab välja nägema ja mulle meeldib see). lugesin kokku, et kolme filmi pealt võib kokkuvõttes vaid 11 pilti täiesti ebaõnnestunuks pidada. kaneelirullid on nii lollikindlad elukad et tulevad maitsvad välja isegi siis kui pärm on nii kummalise välimusega, et seda saab pärmina tuvastada vaid pakendi järgi.
tegelikult oleks mul kirjutada palju olulisematest asjadest aga ma ei tee seda. ma tahan inimestega rääkida. kui mitte teistega siis vähemalt sinu ja sinuga ja teid mõlemat tahaks ma väga väga tugevalt kallistada. liiga pikka aega pole näinud, et oma tegemisi ja olemisi pelgalt blogi kaudu edastada. igatsen teid jobukakud:*

i'm not usually a praying man but if you're out there, please save me superman...

(no pagan, isegi tsitaadid lähevad selle kuumaga üha labasemaks. elagu Simpsonid!!!)