hipilaager relvalao peal.
nüüd peab uuesti elama hakkama. puhkus sai läbi.
telkkonstruktsioon nimega Vagiina Avinurme kultuurimaja laval.
elu rütmis: uni-toit-kunst-toit-kunst-uni-toit-kunst-elu-uni. see lihtsalt on. mitte ühtki muret peale mingisuguse hulga joonistuste/maalide valmis jõudmise (mis on ju tegelikult puhas rõõm ja mitte üldsegi mure) ja õigeks ajaks ületee sööma töllerdamise. nojah, ja siis veel mõned tühised ja jooksvad probleemid nagu nätiteks: kes oli see kuradi perse kes vesipiibu keset lava vedelema jättis ja miks: "ruudu, sina vastutad ,et see laga koristatud saaks", kohati varieerudes tavaliste identiteedikriisidega seoses teemadega "ruudu-võimed-kunst-tulevik" ent need said, kui äärmiselt tühised, kiiresti eemale tõrjutud.
loomulikult ei puudunud pea kohustuslikud praktika osad nagu tugev joodikupäevitus, vihm ja sääsed (ei maksaks unustada ka "linnalapsed maal" projekti mille raames said käigupealt leitud kohalikud analoogid pealinna kultuspaikadele. ntx: lillepood+väike pood(avatud: E-R 09-21; L 09-20; P 09-18) võtsid üle Viru keskuse auväärse ülesande ja ammu likvideeritud raudteele püstitatud mälestusmärk (9 kl lõputööks tehtud vedur+2 vagunit) Linnahalli katuse funktsiooni)
ent kõige suurepärasem asi mis üldse juhtuda sai oli vana tehasehoone ja mingisuguse sõjaväelao ja riidepuude vabriku hübriidi leidmine. lõputus koguses gaasimaskikotte(gaasimaske ka, aga need ei ole üldse olulised), puhast betooni ja roostes rauda. osadest ruumidest oli küll juba koristus/puhastus kaader üle käinud kuid oli leidus veel tube kus põrandad olid kaetud paksult riidepuude külge käivate valgete siltide, ametiühingu piletite, kõikvõimalike propagandistlike kirjutiste, plakatite ja filmirullidega. mis veel kõige uhkem: selleks, et sinna pääseda ei pidanud isegi sissemurdma või akendega jantima, polnud muud vaeva kui lahtisest uksest sisse jalutada ja ringi tuulata palju süda lustis (siinkohal juhiksin tähelepanu faktile, et ehitise aknad olid terved ja muid vandalismi märke ka silma ei hakanud). kõige sügavama mulje jättis ikkagi too tehase hoone mis oli kõvasti kannatada saanud. see nägi välja justkui oleks seal mingisugune pomm plahvatanud või lihtsalt lammutamisega alustatud kuid siis see mingil põhjuselt pooleli jäätud. vanade roostes masinate varemed ja põrand kus on osaliselt vaid metal- sõrestik ja seal all vesi. pääsukesed katuseall vidistamas ja tuvipesa uksekohal ja kõigekõrgematest akendest paistab sisse päikeseloojangu oranž valgus mis värvib õhu soojaks ja betoonseina ning vee kuldseks. ja roostes raud. ja roostes raud. taevalikult ilus. midagi võrdväärset karmiinpunastele vihmavarjudele ja vesihallile kassile. pea-aegu.
mõtteid karjub valimatult näkku. olulisi ja vähemtähtsaid. ja nad tekitavad kõrvulukustavat lärmi, andmata võimalust ühtegi neist korrektselt vormistada või tsenseerida. see sobib perfektselt. lõpetan siinkohal ja asun kirjutama meili enne kui enesekriitika või muud häirivad faktorid jälle välja roomavad.
jah.
tagasi Tallinna Vabariigis.
kuid mitte järgmise hamburgeri vaid pigem ehk kuuma vanni ja rohelise salati juures.
:edit: kas ma tõesti virisen kogu aeg?
telkkonstruktsioon nimega Vagiina Avinurme kultuurimaja laval.
elu rütmis: uni-toit-kunst-toit-kunst-uni-toit-kunst-elu-uni. see lihtsalt on. mitte ühtki muret peale mingisuguse hulga joonistuste/maalide valmis jõudmise (mis on ju tegelikult puhas rõõm ja mitte üldsegi mure) ja õigeks ajaks ületee sööma töllerdamise. nojah, ja siis veel mõned tühised ja jooksvad probleemid nagu nätiteks: kes oli see kuradi perse kes vesipiibu keset lava vedelema jättis ja miks: "ruudu, sina vastutad ,et see laga koristatud saaks", kohati varieerudes tavaliste identiteedikriisidega seoses teemadega "ruudu-võimed-kunst-tulevik" ent need said, kui äärmiselt tühised, kiiresti eemale tõrjutud.
loomulikult ei puudunud pea kohustuslikud praktika osad nagu tugev joodikupäevitus, vihm ja sääsed (ei maksaks unustada ka "linnalapsed maal" projekti mille raames said käigupealt leitud kohalikud analoogid pealinna kultuspaikadele. ntx: lillepood+väike pood(avatud: E-R 09-21; L 09-20; P 09-18) võtsid üle Viru keskuse auväärse ülesande ja ammu likvideeritud raudteele püstitatud mälestusmärk (9 kl lõputööks tehtud vedur+2 vagunit) Linnahalli katuse funktsiooni)
ent kõige suurepärasem asi mis üldse juhtuda sai oli vana tehasehoone ja mingisuguse sõjaväelao ja riidepuude vabriku hübriidi leidmine. lõputus koguses gaasimaskikotte(gaasimaske ka, aga need ei ole üldse olulised), puhast betooni ja roostes rauda. osadest ruumidest oli küll juba koristus/puhastus kaader üle käinud kuid oli leidus veel tube kus põrandad olid kaetud paksult riidepuude külge käivate valgete siltide, ametiühingu piletite, kõikvõimalike propagandistlike kirjutiste, plakatite ja filmirullidega. mis veel kõige uhkem: selleks, et sinna pääseda ei pidanud isegi sissemurdma või akendega jantima, polnud muud vaeva kui lahtisest uksest sisse jalutada ja ringi tuulata palju süda lustis (siinkohal juhiksin tähelepanu faktile, et ehitise aknad olid terved ja muid vandalismi märke ka silma ei hakanud). kõige sügavama mulje jättis ikkagi too tehase hoone mis oli kõvasti kannatada saanud. see nägi välja justkui oleks seal mingisugune pomm plahvatanud või lihtsalt lammutamisega alustatud kuid siis see mingil põhjuselt pooleli jäätud. vanade roostes masinate varemed ja põrand kus on osaliselt vaid metal- sõrestik ja seal all vesi. pääsukesed katuseall vidistamas ja tuvipesa uksekohal ja kõigekõrgematest akendest paistab sisse päikeseloojangu oranž valgus mis värvib õhu soojaks ja betoonseina ning vee kuldseks. ja roostes raud. ja roostes raud. taevalikult ilus. midagi võrdväärset karmiinpunastele vihmavarjudele ja vesihallile kassile. pea-aegu.
mõtteid karjub valimatult näkku. olulisi ja vähemtähtsaid. ja nad tekitavad kõrvulukustavat lärmi, andmata võimalust ühtegi neist korrektselt vormistada või tsenseerida. see sobib perfektselt. lõpetan siinkohal ja asun kirjutama meili enne kui enesekriitika või muud häirivad faktorid jälle välja roomavad.
jah.
tagasi Tallinna Vabariigis.
kuid mitte järgmise hamburgeri vaid pigem ehk kuuma vanni ja rohelise salati juures.
:edit: kas ma tõesti virisen kogu aeg?
arvas ükskord ruudu 16:05
0 Kommentaarid:
Postita kommentaar
<< Kodu